kui tegelikult
suremise poole teel
kõikme oleme
Sinu tippivad
tõtvel sammud reedavad
kitsa seeliku
kui kurrud su näos
nii mõõgahaavadena
süvad tunduvad
lepime kokku
et päike paistab aga
ikka on ka öö
issand rändaja
on kelle tolmupilve
sisse uppusin
sa tulid nagu
päikene ja vaosid öö
musta süvasse
(Joan Liiv)-nagu ta allkirjastas
RIEMUGA Yann
mu hing jooxeb verd
puruxrebituna Su
stiletode all
kui saunaseep Sa
lihzalt ühekorraga
libised ära
aga sõprus on
ju kiindumuse kõrval
ikka ka tegu
tiivutamas ljõnd
Sinu laotusse kus veel
pilveräbu küll
Sulle suletud
minu kamber on lahti
vaid kirjapilu
põrandalaual
kordi päävas valus on
kibedam kui Sul
kui vehid köögis
sizikittel eest na märg
nuga pesed mõrva eel?
korgi paukumist
šampanjapudelina
oodanud olen
VÄRVIKAID U L M I Yann
ja välivoodist
kuidagi tõusta taha-
püss laadimata
et vihmapiisad
kui hieroglüüfidena
klaasi maalivad
ma labidan lund
mida kusagil pole
hästi labidan
õhumüüjatel
tuulikud püstitatud
rannaliivale
aga mistahes
plebeilik liigutus võib
lõhkuda võlu
kas ehk issandki
oma käsilastega
elas pardeses
kui sul silma on
intonatsioonidele
ja varjundeile
suudeldes õhku
mängudetoa ukse ees
ise jo roolis
kui su kurvidel
pole mitte kunagi
valgusfoori ees
võttes sutike
juurde muutub mõhnapaar
veelgi lahkemaks
kui punnsilmne kuu
braavoga su häbitut
poosi põrnitseb
kui esimese
kohvitassi vine sees
sukki kangutad
viimane koni
seiramas mind ussina
ubade kaanel
tõe pärast tõesti
surra või hoopis vale
eest põgeneda
kui ma valmistan
sulle pruukosti siis küll
ainult sub rosa
suremise poole teel
kõikme oleme
Sinu tippivad
tõtvel sammud reedavad
kitsa seeliku
kui kurrud su näos
nii mõõgahaavadena
süvad tunduvad
lepime kokku
et päike paistab aga
ikka on ka öö
issand rändaja
on kelle tolmupilve
sisse uppusin
sa tulid nagu
päikene ja vaosid öö
musta süvasse
(Joan Liiv)-nagu ta allkirjastas
RIEMUGA Yann
mu hing jooxeb verd
puruxrebituna Su
stiletode all
kui saunaseep Sa
lihzalt ühekorraga
libised ära
aga sõprus on
ju kiindumuse kõrval
ikka ka tegu
tiivutamas ljõnd
Sinu laotusse kus veel
pilveräbu küll
Sulle suletud
minu kamber on lahti
vaid kirjapilu
põrandalaual
kordi päävas valus on
kibedam kui Sul
kui vehid köögis
sizikittel eest na märg
nuga pesed mõrva eel?
korgi paukumist
šampanjapudelina
oodanud olen
VÄRVIKAID U L M I Yann
ja välivoodist
kuidagi tõusta taha-
püss laadimata
et vihmapiisad
kui hieroglüüfidena
klaasi maalivad
ma labidan lund
mida kusagil pole
hästi labidan
õhumüüjatel
tuulikud püstitatud
rannaliivale
aga mistahes
plebeilik liigutus võib
lõhkuda võlu
kas ehk issandki
oma käsilastega
elas pardeses
kui sul silma on
intonatsioonidele
ja varjundeile
suudeldes õhku
mängudetoa ukse ees
ise jo roolis
kui su kurvidel
pole mitte kunagi
valgusfoori ees
võttes sutike
juurde muutub mõhnapaar
veelgi lahkemaks
kui punnsilmne kuu
braavoga su häbitut
poosi põrnitseb
kui esimese
kohvitassi vine sees
sukki kangutad
viimane koni
seiramas mind ussina
ubade kaanel
tõe pärast tõesti
surra või hoopis vale
eest põgeneda
kui ma valmistan
sulle pruukosti siis küll
ainult sub rosa